Intervjuu koduõppekoordinaatoritega

 

Screen Shot 2020-08-17 at 21.33.04Tartu Luterliku Peetri Kooli koduõppeosakond on olnud kosutaval puhkusel ja samas viljakas. Esiteks, täiustasime oma juhendatud koduõppe teenust ja sündis VÕK – veebipõhine õppeprogramm koduõppijale! Teiseks, meie imeline naiskond sai värsket verd – meiega liitus Janet Ostra. Sellega seoses leiab meie ühiskirjade alt edaspidi signatuuri Kadirja asemel Kadirjanet 😀

Ühel augusti hommikupoolikul intervjueeris seda võluvat kolmikut paar uudishimulikku koduõppijat ja tulemus on teie ees.

Palun tutvustage ennast. Kas teil on lapsi või loomi? Kelleks te lapsena saada tahtsite? 

Kadi: Ma tahtsin saada lauljaks, tantsijaks, lenduriks, õpetajaks ja kirjanikuks. Aga praegu on mul 14a ja 10a lapsed, suur must koer, väike must kass ja 2 liivahiirt. 

Irja: Mul on kaks poega, 13-aastane ja 7-aastane. Lisaks on meil veel koer Tobi, kes armastab voodis magada, ja papagoid, kes on tegelikult mammagoid. Lapsena mul mingit väga kindlat ja püsivat kirge ei olnud. Käisin kunstikoolis ja üsna pikalt olen ka armastanud erinevates keeltes rääkida ja kirjutada, koolis õppisin koguni viit võõrkeelt, kuuenda sain külge Rootsis elades.

Janet: Lapsi mul veel ei ole (aga kindlasti tahan kunagi saada), aga mul on kass nimega Kurru. Haha, ta ongi nagu minu laps. Minu jaoks oli juba koolis selge, et õpetajaamet on minu jaoks kõige õigem amet. Mind häiris vaid üks asi. Ma ei suutnud otsustada, mida ma õpetada tahaksin, sest ma tundsin ennast kõiges hästi ja kindlalt. Mulle meeldib laulda, joonistada, tantsida, trenni teha, kirjutada, arvutada, näidelda, looduses olla jne. MA TAHTSIN SAADA KÕIKE SEDA. Õnneks oli ja siiani on olemas õppekava, mis kõike seda pakub. Klassiõpetajaks õppimine on andnud mulle igast ainevaldkonnast laialdasi teadmisi. 

Kas teie vanemad lasid teil kah koduõppel olla? Kui ei, siis kas teile koolis meeldis?

Kadi: Mõnes mõttes küll – ma ei pidanud käima lasteias, aga kooli siiski läksin. Ma sündisin nn nõukogudeajal, siis koduõpe ei olnud võimalik. Kõik lapsed pidid käima koolis ja saama ühesugust haridust. Mulle meeldis kool, kus käisin alates 5.klassist. See oli Pärnus üks tore erakool väga põnevate ainete ja õpetajatega. Näiteks, õppisin seal loovtantsu, palju põnevaid keeli nt ladina keelt, religiooni- ja kultuuriajalugu, psühholoogiat. Kuna meil ei olnud gümnaasiumis tunnis istumise kohustust, kui kõik tööd olid hästi tehtud õigeks ajaks, siis võiks seda nimetada ka teatud mõttes koduõppele sarnaseks, hübriidkoduõppeks.

Irja: Koduõpe ei olnud minu lapsepõlves võimalik või vähemalt polnud see mingi levinud praktika. Mu vanematel polnud ka otsest vajadust mind koduõppele võtta, kuna koolis mulle meeldis ja sain seal hästi hakkama. Kord küll võtsin ennast ise kunstikoolist koduõppele, sest olin sellest tüdinud ja teatasin vanematele, et õpetajad sõitsid määramata ajaks minema ja kool pandi kinni. Kevadeti korraldasime pinginaabriga ka üksikuid koduõppepäevi, kui ilusa ilmaga kooli asemel kodulähedasse metsaparki läksime.

Janet: Minu vanemad ei olnud teadlikud, et selline võimalus on olemas. Koolis olin ma tubli ja õppisin hästi. Minu jaoks oli oluline, et kõik saaks õigeks ajaks tehtud ning hästi tehtud. Koolis mulle meeldis, aga siis ei meeldinud, kui pidi vaikselt istuma ja töövihikut täitma. Ma panin tähele, et mulle pigem meeldis õppida kodus kui koolis. Koolis meeldis mulle rohkem suhelda/arutleda. Gümnaasiumis ei pidanud ma vajalikuks üldse viis päeva nädalas koolis käia ja enamasti puudusin ma ühel päeval nädalas. Minu õppimisele aitas see pigem kaasa. Lõpetasin põhikooli kiituskirjaga ja gümnaasiumi hõbemedaliga.

Miks te koduõppeosakonda teete?

Kadi: Ma olen õppimise ja õpetamise kohta väga palju lugenud ja kuulnud, tahaksin ise luua  lastele sellise õppekeskkonna, mis on nende jaoks parim. Koolis oleks see keerulisem, sest igale lapsele on vaja veidi erinevat keskkonda, aga klassis on liiga palju lapsi. Koduõppe juures on tore see, et ma saan oma laste arengut ja kasvamist lähedalt näha. Tahan pakkuda seda koos kasvamise võimalust ka teistele peredele.

Irja: Tahan, et minu lapsed ja minu tegevuse kaudu ka teised saaksid õppida võimalikult palju päriselust nende ümber. See pole tavaline, aga tegelikult saab iga lapsevanem sellega hakkama, eriti koduõppeosakonnas, kus teda toetavad nii koordinaatorid kui teised koduõppevanemad. Tore on see, kui peredel on aega hommikuti koos ärgata ja kohvitada, või et õppida saab omas tempos ja omamoodi, või et on aega tegeleda oma huvialade ja unistustega.

Janet: Ma soovin õpetada, juhendada, luua lastele toredaid ja põnevaid ülesandeid ja mis kõige tähtsam, näha nende silmades sära. Usun, et midagi peab tegema teisiti, et laps oleks õppides ka õnnelik. Minu jaoks ei tähenda teisiti tegemine seda, et lisame tundi mõne liikumispausi ja ongi kõik lapsed õnnelikud. EI! See ei ole nii, ma olen ju seda koolis näinud. Ma usun, et lapsele peab andma võimaluse saada iseseisvaks õppijaks.

Kas te midagi peale koduõppeasjade ka teete?

Kadi: Eriti ei jõua viimasel ajal, … aga ma koolitan ja annan eratunde eripedagoogina. Kord nädalas kutsun lapsi minu ja mu tütre loodud Lugemisseiklusse, kus erinevas vanuses lapsed saavad mänguliselt õppida ja harjutada lugemist ja palju muud. Kord kuus ühel nädalavahetusel püüan leida aega ka psühhodraama jaoks, see annab mulle juurde spontaansust, rõõmsat meelt ja vahvaid kohtumisi. Lugemise ja teatriskäimise jaoks jääb järjest vähem aega, aga maalida tahaks ka vahel.

Irja: Tõlkimist armastan, seepärast katsun ikka teha nii, et vähemalt üks ka mind hariv ja täiendav töö oleks käimas. Kuivõrd vajan palju aega mõtlemiseks ja niisama üksi olemiseks, siis elan vahepeal oma metsaonnis ja jalutan koeraga. Hea, kui poisid ka kaasa tulevad, aga kui neil on omad tegemised, siis andku minna 🙂

Janet: Hetkel olen ma Tartu Ülikooli klassiõpetaja õppekava 5. aasta magistrant. Ülikoolis õppides sain ma aru, et lisaks vaimsele tervisele on vajalik hoolt kanda ka füüsilise tervise eest. Huvi aina kasvas ja otsustasin lisaks ülikooliõpingutele õppida ka treeneriks. Eelduseks olid ka ülikoolis saadud teadmised. Praeguseks olen ma treener Tartu FitLife Eeden spordiklubis.

Mis see VÕK on ja miks ta teie arust nii imeline on?

Kadi: VÕK on lühend sõnadest veebipõhine õppeprogramm koduõppijale. See on imeline, sest ta on nagu laps, kes on segu oma ema ja isa parimatest omadustest. VÕKi ema on koduõpe ja isa on kaugõpe. VÕK võimaldab koduõppijail suhelda ja koostööd teha. Ka siis, kui nad ei saa mingil põhjusel kohtuda. TLPK koduõppeosakonna deviis on “Teadlik Looming Paindlikus Koostöös” ja usume, et VÕK annab sellele täiesti uue tähenduse.

Irja: Kuna eelmisel õppeaastal õnnestus meie veebipõhine õppeprogrammi Seesaw keskkonnas suurepäraselt, siis sel aastal lisasime programmi videokõned juhendajaga, kes toob kaks korda nädalas koduõppijad Zoom keskkonnas kokku. Täiskasvanud juhendaja roll on suunata õppijaid nädalaülesannete mõtestamisel, vormistamisel ja reflekteerimisel. Selles seisnebki VÕKi imelisus – see aitab õppijal saada iseseisvamaks ja ennastjuhtivamaks. Kui kõik plaanitu õnnestub, siis usume, et meil on olemas ideaalilähedane õppekeskkond, mis ühendab koduõppe ja kaugõppe tugevused. 

Janet: Lisaks veebikeskkondades kohtumistele on ikka vajalikud ka rikastavad kohtumised perepäevadel ja õppekäikudel: kooliruumid, raamatukogud, kontserdisaalid, näitused, muuseumid, teater, kino, spordistaadionid, mänguväljakud jne. Koduõppepered saavad teha omavahel koostööd soovi korral muude õppekäikude planeerimisel, aga perepäevi korraldame meie kolmekesi koduõppijate abiga. 

Hästi. Täname intervjuu eest ja soovime teile siis teadlikku loomingut ja paindlikku koostööd!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s